ÄRKAD HOMMIKUL üles ja mõtled,

et jälle üks aastaring täis.

Kas pikk see?

Pigem lühike näis.

Võtad dušši, sööd einet

ning peeglist end uurid,

silmad enesele sügavusse puurid.

Otsid muutusi, mis aasta sul tõi.

Võitsid sina või aasta sind lõi?

Pole hullu, nüüd järeldusele jõuad.

Liiga palju vaid eneselt nõuad.

Vapralt eluteel edasi käid,

nõnda lihtsam püsida näib.

*******************************

SIND EI OLNUD,

oli pimedus ja jäine tuul.

Sind ei olnud,

olin üksinda.

Sind ei olnud

tahtsin igatsusest karjuda...

läbi öö, läbi pimeduse, läbi külma tuule...

ja siis sa tulid.

Ulvi Aer

Rmt.: Kui Sind polnud .- Paljasjalg: 2019

Mina olen mina.

Olen, kes ma olen.

Endana

las lendan ma.

Mina olen mina.

Olen, kes ma olen.

Ehedaim just

endana

17.02.18

 *******

Luule võib sündida

ükskõik kus

ükskõik millal

ükskõik kellega.

Luulet saab lugeda

ükskõik kus

ükskõik millal

ükskõik kellega.

/Luuletused kogust: Merily Porovart „Las lendan ma”, Paljasjalg, 2018/

Mihkel Veske 175

(28. jaanuar 1843 – 16. mai 1890)

Mihkel Veske on jäänud eesti kultuurilukku kui aktiivne rahvusliku liikumise aja tegelane, luuletaja, keeleteadlane ja folklorist.

PÜHENDUSE laul

Vaigistage kõne kõmu,
kuulge tõsist laulu nüüd!
Kuulge, sõbrad, tõe sõnu,
mehed, tõe laulu mõnu -
kõla vastu, koori hüüd!

 Meie armsal' isamaale
 lausa laulu kõlage!
Isamaa, sa helde, püha,
kuule meie palve iha:
meid su hoidjaks pühitse!

Pühitse meid, üliarmas,
ikka hoidma eesti meelt!
Hoidma vabaduse idu,

parandama eesti pidu,
kosutama eesti keelt!

Löögem, vennad, käed kokku,
Tõstkem silmad taeva pool':
Isamaa, sind armastama,
Eesti elu ülendama
olgu ikka meie hool!

Kaugele sa, hääl, ka kõla
üle kõige isamaa!
Ärata kõik eesti sugu
kuulma meie laulu lugu!
Igaühte ärata!

Luulekogust: Veske, M. Kas tunned maad... Tln.: 1996

Luuletaja ja lastekirjanik

                LEILI ANDRE 95

                    (1. II 1922 – 4. X 2007)

                                    * * *

                        Julge olla rõõmus,

                        sest rõõm on kaunis

                        nagu õitsev puu.

                        Julge nutta,

                        sest pisarad

                        pesevad mõtteid

                        nagu vihm lehti.

                        Julge vaikida,

                        sest muldki,

                        millest saavad toitu juured,

                        vaikib.

                        Julge rääkida tõtt,

                        sest muidu

                        pole päikest su üle.     /Luulekogust „Hõbedakirjaga kruus“, ilm. 1979/