Mari Vallisoo 70
(12.11.1950 – 4.08.2013)
Pimeaeg
Siis november Pime et ei näe ma
kesse surub pilvi vastu õlgu
Sünnikuine raske ilm
Aga
äkki Sina
tõstad kerge käega
veidra võõramaise ilmega
taeva üles ütled tule tule
Ma ei saa tulla mina ikka võlgu
Kõik on kirjas pärnatüves võras
kivis purustatud pronksist sõnas
ise ise kirjutasin selle
ükskord noorelt
Ammuilma
Tahaks
et Sa oled
Et Sa oled – kelle
hingeõhk teeb kirjatähed tuhaks
...................
Raamatust „Mälestusi maailmast”.- 2015, lk 369
KEVAD
sa ei küsi ja
mina ei vasta
et juuni kümbleb
jasmiinilõhnalises
lindude sädinas
et pehme meliss paitab
ninasöörmeid ja et
lemmiklooma hauda
varjav kirsipuu tõotab
tumepunast naudingut
kesk põhjamaist
suve
sa ei küsi ja
mina ei vasta
sest nii on lihtsam
on ehk isegi parem
ometi tahan ma
rääkida sinuga kevadest
ja merre uppuvast suvest
tahan rääkida kõigest
millel polegi tähtsust
tahan pisikest kandvat
pausi ülesleidmata
lausete vahel
kus sina ei küsi
ja mina ei vasta
Raamat: Krafinna "Kasse täis linn" .- 2019, lk. 12
*************************************************
ÄRKAD HOMMIKUL üles ja mõtled,
et jälle üks aastaring täis.
Kas pikk see?
Pigem lühike näis.
Võtad dušši, sööd einet
ning peeglist end uurid,
silmad enesele sügavusse puurid.
Otsid muutusi, mis aasta sul tõi.
Võitsid sina või aasta sind lõi?
Pole hullu, nüüd järeldusele jõuad.
Liiga palju vaid eneselt nõuad.
Vapralt eluteel edasi käid,
nõnda lihtsam püsida näib.
*******************************
SIND EI OLNUD,
oli pimedus ja jäine tuul.
Sind ei olnud,
olin üksinda.
Sind ei olnud
tahtsin igatsusest karjuda...
läbi öö, läbi pimeduse, läbi külma tuule...
ja siis sa tulid.
Ulvi Aer
Rmt.: Kui Sind polnud .- Paljasjalg: 2019
Mina olen mina.
Olen, kes ma olen.
Endana
las lendan ma.
Mina olen mina.
Olen, kes ma olen.
Ehedaim just
endana
17.02.18
*******
Luule võib sündida
ükskõik kus
ükskõik millal
ükskõik kellega.
Luulet saab lugeda
ükskõik kus
ükskõik millal
ükskõik kellega.
/Luuletused kogust: Merily Porovart „Las lendan ma”, Paljasjalg, 2018/
Mihkel Veske 175
(28. jaanuar 1843 – 16. mai 1890)
Mihkel Veske on jäänud eesti kultuurilukku kui aktiivne rahvusliku liikumise aja tegelane, luuletaja, keeleteadlane ja folklorist.
PÜHENDUSE laul
Vaigistage kõne kõmu,
kuulge tõsist laulu nüüd!
Kuulge, sõbrad, tõe sõnu,
mehed, tõe laulu mõnu -
kõla vastu, koori hüüd!
Meie armsal' isamaale
lausa laulu kõlage!
Isamaa, sa helde, püha,
kuule meie palve iha:
meid su hoidjaks pühitse!
Pühitse meid, üliarmas,
ikka hoidma eesti meelt!
Hoidma vabaduse idu,
parandama eesti pidu,
kosutama eesti keelt!
Löögem, vennad, käed kokku,
Tõstkem silmad taeva pool':
Isamaa, sind armastama,
Eesti elu ülendama
olgu ikka meie hool!
Kaugele sa, hääl, ka kõla
üle kõige isamaa!
Ärata kõik eesti sugu
kuulma meie laulu lugu!
Igaühte ärata!
Luulekogust: Veske, M. Kas tunned maad... Tln.: 1996